Miks ma pole nii ammu kirjutanud? Sest teater on jäänud kaugeks, nii füüsiliselt kui vaimselt. Neid kohtumisi on olnud hulga vähem ja kõik neist pole meeldegi jäänud, veel vähem kutsunud hiljem tagasi mõtlema. Ometi on jäänud mingi soov ikkagi edasi otsida, küll harvem, aga siiski. Otsida teatrist seda miskit, mis kõnetaks, puudutaks ja tooks naeratuse äratundmisest näole. Renate Keerdi lavastusi olen natuke varemgi näinud, kuid mitte sellises koguses, et tekiksid kogu tema loomingu osas seosed. Sõnalavastuste vahele on samas väga värskendav aeg-ajalt üks kõrvalepõige teha. Eile see siis juhtus. "Lood" Tartu Uue Teatri laval Draama Teatrifestivalil. Vabaks laskmine. Mäng. Füüsilisest sooritusest tekkiv pingutus, kaasaelamine ja rammestus. Piiride avardumine. Argise funktsioonidest lahti laskmine. Lapseliku maailma võit täiskasvanulikkuse üle. Selles oli rohkem sõnu kui ma eelnevatest mäletasin. Sõnamängud ja teineteise käsutamised. See verbaalsest suhtlemisest tekkinud tr
Ainus, mida kooliajal loetud Ibsenist mäletan, on hämarus ja naised. Näivast paratamatusest lahti haakuda püüdvad naised. Ja lõpud, mis pole õnnelikud. See kõik tuli mulle meelde nüüd selle väljast väikese, kuid seest labürintliku Rakvere teatrimaja saalis “Rosmersholmi” teises vaatuses, kus preili West moondudes oma naiseliku hinge sügavusi alasti kooris. “Vau, kuidas ma seda ette ei suutnud näha,” jõudsin imestada. Näidendi keskmes on tegelased pastor Johannes Rosmer, kelle naine end aasta tagasi ära tappis, ning naise sõbranna preili Rebekka West, kes siiani pastori juures elab. Aasta jooksul on Rebekkast ja Johannesest saanud mõttekaaslased ning kui viimane oma reformistlikud ideed avalikustab, saab ta kogukonnalt palju jõulist halvakspanu. Paralleelselt ühiskondliku ebasoosingu süvenemisega saavad selgemaks Rebekka-Johannese omavahelised suhted ja preili paljastab lõpuks oma tegeliku olemuse. "Rosmersholm" on taas üks selline lavastus, mille kaks vaatust erinesid teine