Otse põhisisu juurde

Rakvere Teater "Rosmersholm"

Ainus, mida kooliajal loetud Ibsenist mäletan, on hämarus ja naised. Näivast paratamatusest lahti haakuda püüdvad naised. Ja lõpud, mis pole õnnelikud. See kõik tuli mulle meelde nüüd selle väljast väikese, kuid seest labürintliku Rakvere teatrimaja saalis “Rosmersholmi” teises vaatuses, kus preili West moondudes oma naiseliku hinge sügavusi alasti kooris. “Vau, kuidas ma seda ette ei suutnud näha,” jõudsin imestada. 

Näidendi keskmes on tegelased pastor Johannes Rosmer, kelle naine end aasta tagasi ära tappis, ning naise sõbranna preili Rebekka West, kes siiani pastori juures elab. Aasta jooksul on Rebekkast ja Johannesest saanud mõttekaaslased ning kui viimane oma reformistlikud ideed avalikustab, saab ta kogukonnalt palju jõulist halvakspanu. Paralleelselt ühiskondliku ebasoosingu süvenemisega saavad selgemaks Rebekka-Johannese omavahelised suhted ja preili paljastab lõpuks oma tegeliku olemuse. 

"Rosmersholm" on taas üks selline lavastus, mille kaks vaatust erinesid teineteisest üpris tugevalt. Esimeses vaatuses oli peategelane preili Rebekka West (Natali Väli) pigem kõrvalrollis ja pastor Rosmer (Margus Grasnõi) keskne tegelane. Fookuses oli Rosmeri sisemine ärkamine, tema ideelised võitlused ja armastus. Teises vaatuses pöörduvad jõujooned vastupidiseks. Kusjuures Ibsenit tundes võis aimata, et küllap see naine üks hetk avaneb. Üllatused hakkasid tulema esimese vaatuse päris lõpus. 

Esimene neist oli Rosmeri armastuseavaldus preilile. Esimesest poolajast ei paistnud nendevaheline võimalik kirglik sümpaatia ei tegelastevahelisest keemiast ega sõnalis-füüsilistest vihjetest. Õigemini jõudsin mõttes juba aplodeerida, et kas tõesti on nende suhe vaid kollegiaalselt võrdõiguslik ja platooniline, kui teine vaatus selle mõtte ootamatult ja jõuliselt aknasse heitis. Just sellesse lava-aknasse, mida nad kõik kordamööda avasid, et värske õhk saaks emotsionaalseid pingeid lahustada. Ühesõnaga lõppes esimene vaatus sellega, et Rosmer avaldas preili Westile armastust ja palus teda naiseks, mille peale viimane mehele korvi andis. Antud juhul tundus see korviandmine naise vastuarmastuse puudumisel aus, isegi kui Rosmeri kavatsus tundus olevat mõjutatud ühiskondlikust halvakspanust, mis taunis vallalise noore naise ja lesestunud ekspastori "kahtlast" kooselamist ühise katuse all. Korviandmine tundus omakorda tõestavat, et mehe võimalikud tunded on ühepoolsed ning tegu on ikkagi mõttekaaslastega, kes asjade kokkulangevuse tõttu ühiseid eluruume jagavad. Igatahes kõlas ettepaneku tagasilükkamine mõistlikuna ja tundus, et need kahtlused said nüüd hajutatud. 

Üllatuse number kaks pakkus preili Westi tegelaskuju, kes osutus palju värvikamaks  kui esimene vaatus seda uskuda laskis. Pastori revolutsioonilised maailmaparanduslikud ideed oli tema pähe istutanud just preili West, kes neid oma nime all levitada ei saanud, kuivõrd 19. sajandi lõpus rääkisid naised sisuliselt vaid unes, mitte ilmsi, ja olid misogüünse ühiskonna poolt alla surutud. Kuid sellega üllatused veel ei piirdunud, Rebekkal oli varuks veel üks pomm. 

Oma ambitsioonikas eneseteostusvajaduses, milles ta heausklikku pastorit marionetina ära kasutas, õnnestus noorel naisel leskmehesse nii ära armuda, et see lõpuks ta mõistuse halvas ja pani sisuliselt mehe lesestumisele kaasa aitama. Ja tegu polnud lihtsalt mingi süütu crushimisega, vaid mõistust halvava loomaliku kirega, mille tulemusel unustas preili oma suursugused ühiskondlikud plaanid sootuks. Rebekka topeltelu ja sisemise põlemise suunamine karjääri asemel armastusse mõjusid päris muljetavaldavate plot twistidena. Oli see vast võimukas ja mehi ära kasutav naine! Seda võimsust kahjuks laval nii jõuliselt näha ei saanud kui idee võimaldaks. Natali Väli mängitud esimeses vaatuses pigem tagaplaanile jääv Rebekka hakkas tuliseks alfaks deformeeruma peale tema mineviku paljastamist ja see vaatepilt meenutas vähemalt esialgu õudukatest tuttavat deemoni väljaajamist süütust tüdrukust. Seda ohtlikku hullunud naist otsast lõpuni laval ei näinud, vahepeal pöördus karakter meeleheitliku armastaja rolli. Idee, mis kummitama jäi, mõjus aga fantaasiale innustavalt.

Pastor Rosmer seevastu kahvatus seda enam, kuivõrd Rebekka oma karakteri kihilisust paljastas ja hullumeelsust väljendas. Isegi kui mees pakkus (pool)kogemata naisele tolle armastuse tõestamiseks välja enesetapu, astusid nad sellele vastu käsikäes. Enne veel prooviti astuda samm tagasi inimlikkuse poole ehk unustada minevik ja alustada uuelt lehelt tavaliste armastajatena. Loomulikult polnud see enam võimalik, mitte Ibseni maailmas.

Arvestades seda, et esimene vaatus kulges karakterite paljastuste ja arengu suhtes üsna tagasihoidlikult igavalt, mõjus teine vaatus liigagi intensiivselt, nii et ei jõudnud üht uut infokildu veel ära seedida, kui juba uus peale tuli. Nii tabasin end tihti sellesse labürinti nii sisse elamast, et "ärkasin" keset järjekordset dialoogi ja püüdsin lavaltoimuvaga uuesti järje peale saada. Päris lõpp kestis peale seda ideetihedat teist vaatust tasakaalustada püüdvalt kaua, nii et lahtisest aknast puhuv üle kogu lava lehviv kardin meenutas viimast vetevoogu, millesse jäi nende õnnetute endi valitud lõpp. 

Rakvere Teater "Rosmersholm"
Esietendus 4.03.2022 
Autor Henrik Ibsen
Adaptsioon Duncan Macmillan
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Yana Khanikova
Helilooja Malle Maltis
Videokunstnik Kärt Petser
Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Tõlkija Triin Tael
Osades Natali Väli, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Eili Neuhaus, Kristo Kruusman

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Teater Must Kast "Kolm õde"

Teater Must Kast on teinud oma asja Tartu Genialistide Klubis juba 2014. aasta kevadest saadik ehk pea kaheksa aastat. Portfoolio on tänaseks üsna mitmekesine. Väikese teatri mängukavast leiab nii lastelavastusi, muusikale, rahvuslikke mütoloogiaid, päevakajalisi monolavastusi, omadramaturgiat ja klassika tõlgendust. Kunagi kirjutasin, et Must Kast on nii mitmekesine, et on raske leida tema nägu, nüüd nendin, et see laiaprofiililisus ongi talle iseloomulik. Iga kord Musta Kasti lavastust vaadates on selles midagi tuttavlikku ja neile omast, samas suudavad nad iga kord ka üllatada. Selle kaheksa aasta jooksul ei näi, et oldaks väsinud või tüdinud.  Musta Kasti viimane töö, Ingomar Vihmari lavastatud Tšehhovi „Kolm õde“ toob TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennust suure osa laval taas kokku. Teatri senisest 36 lavastusega repertuaarist on valdav enamus lennu enda tegijate poolt lavastatud. Algusaastatel Lennart Peebu käe all, siis edaspidi pigem trupi naiste (Kaija M Kalveti, Birgit La

Tartu Uus Teater "Lood"

 Miks ma pole nii ammu kirjutanud? Sest teater on jäänud kaugeks, nii füüsiliselt kui vaimselt. Neid kohtumisi on olnud hulga vähem ja kõik neist pole meeldegi jäänud, veel vähem kutsunud hiljem tagasi mõtlema. Ometi on jäänud mingi soov ikkagi edasi otsida, küll harvem, aga siiski. Otsida teatrist seda miskit, mis kõnetaks, puudutaks ja tooks naeratuse äratundmisest näole.  Renate Keerdi lavastusi olen natuke varemgi näinud, kuid mitte sellises koguses, et tekiksid kogu tema loomingu osas seosed. Sõnalavastuste vahele on samas väga värskendav aeg-ajalt üks kõrvalepõige teha. Eile see siis juhtus. "Lood" Tartu Uue Teatri laval Draama Teatrifestivalil.  Vabaks laskmine. Mäng. Füüsilisest sooritusest tekkiv pingutus, kaasaelamine ja rammestus. Piiride avardumine. Argise funktsioonidest lahti laskmine. Lapseliku maailma võit täiskasvanulikkuse üle.  Selles oli rohkem sõnu kui ma eelnevatest mäletasin. Sõnamängud ja teineteise käsutamised. See verbaalsest suhtlemisest tekkinud tr