Otse põhisisu juurde

Teater Must Kast "Kolm õde"

Teater Must Kast on teinud oma asja Tartu Genialistide Klubis juba 2014. aasta kevadest saadik ehk pea kaheksa aastat. Portfoolio on tänaseks üsna mitmekesine. Väikese teatri mängukavast leiab nii lastelavastusi, muusikale, rahvuslikke mütoloogiaid, päevakajalisi monolavastusi, omadramaturgiat ja klassika tõlgendust. Kunagi kirjutasin, et Must Kast on nii mitmekesine, et on raske leida tema nägu, nüüd nendin, et see laiaprofiililisus ongi talle iseloomulik. Iga kord Musta Kasti lavastust vaadates on selles midagi tuttavlikku ja neile omast, samas suudavad nad iga kord ka üllatada. Selle kaheksa aasta jooksul ei näi, et oldaks väsinud või tüdinud. 

Musta Kasti viimane töö, Ingomar Vihmari lavastatud Tšehhovi „Kolm õde“ toob TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennust suure osa laval taas kokku. Teatri senisest 36 lavastusega repertuaarist on valdav enamus lennu enda tegijate poolt lavastatud. Algusaastatel Lennart Peebu käe all, siis edaspidi pigem trupi naiste (Kaija M Kalveti, Birgit Landbergi ja Jaanika Tammaru) poolt. Kuigi Peeter Volkonski on teatriga paar korda koostööd teinud, pole välist verd lavastajatena teatrist eriti palju läbi käinud. Selles mõttes loob Ingomar Vihmar juba omad ootused, et kas „Kolm õde“ saab olema ainult lavastaja nägu või on see ka Musta Kasti moodi. Nähtu põhjal võib öelda, et mõlemat. 

Vihmari „Kolm õde“ Mustas Kastis on põlvkondlik tõdemus, irooniline ideedraama, kus ükski tegelane teistest esile ei tõuse ja tšehhovlikult kurdetakse käesoleva üle ning õhatakse helge tuleviku suunas. Lavastuses mängivad õdesid Kaija M Kalvet (Olga), Birgit Landberg (Maša) ja Laura Niils (Irina). Kõige vanem õde Olga on vaoshoitud ja kõrge moraaliga, kuid kõige rahumeelsem ja silmapaistmatum. Keskmine õde Maria kirglikusse afääri tõmmatud armastaja õnnetus abielus ja noorim õde Irina kõikuva emotsionaalsusega unistaja, kelle kinnisidee on Moskva ja seal teda ootav prints. Kuigi õdedel pole enda kehtestamisega probleeme, ei oska nad tegutseda oma unistuste nimel ja lepivad lõpuks kõigega, mis neile osaks saab. Huvitavaim valik rollidesse on Jaanika Tammaru Soljonõina, kes tugevalt maskuliinse ja natuke hirmutavalt etteaimamatu tegelasena peale armastuseavaldust Irinale nendib, et ega vägisi ei saa. Tore on jälgida ka õdede nutu-naeru üleminekuid ja Veršinini (Kristjan Lüüs) madalhäälseid filosofeerimisi mikrofoni. 

Trupp toimib ühtlase sünergilise tegelaskonnana, kus igal rollil on kanda oma traagika, mis saab nähtavaks intiimsetes vestluses või suisa omaette konjakit libistades, mis isiklikku maailmavalu enam tagasi hoida ei lase. Viimne kui üks neist on hingelt haige ja õnnetu, aga paradoksaalselt enda olukorra parandamiseks midagi ette ka ei võta. Ju annab see kurtmine jõudu, on omaette moehaiguseks, sest nendes südantpuistavates monoloogides ei tahagi keegi nõu kuulda ega väljapääsu leida. Tegelaste traagika on kui krooniline haigus, millega on võimalik koos elada, aga mis pöördumatult vaimu ei ole võimeline hävitama. Raviks kurtmine ja oigamine, kui raske ja võimatu kõik näib. Sest mis jääb üle olukorras, kus seltskonna ainus arst Tšebutõkin (Kaarel Targo) tunnistab, et viimasedki erialased teadmised temast on kadunud viimase veerandsaja aasta jooksul, mil ta veel midagi meditsiinist jagas, kuivõrd praegu on tema ainsaks lektüüriks ajaleht. Doktor tunnistab, et degeneratsioon levib valdkonniti, kui isegi salongis noogutab eliit end näiliselt kultuurseks. On seegi ju meie kümnendi tõde, et Youtube-st saab ühtlasi õppida nii heegeldamist kui pommi tegemist ja isehakanud spetsialiste jagub netikommentaariumite igasse aknasse. 

Lavastus ei jää kuidagi 120 aasta tagusesse maailma, vaid mõjub täiesti kaasaegsena. Tegelased ei näe välja nagu ajaloolistes kostüümides portreed tolmunud maalidelt, nad kannavad tänapäevaseid riideid, räägivad, kõnnivad ja igavlevad nagu praegusaja noorus. Tähistavad suurejooneliselt nimepäevi ja kingivad lihavõteteks raamatuid, sest mida muud neil ajatäiteks teha on kui tööl käimine on pigem hobi kui kohustus. Tšebutõkin kingib Irinale (Laura Niils) nimepäevaks veemasina. Jaburalt ebapraktiline ja ülepaisutatud žest, aga teenib oma eesmärki kujundina tänapäeva tehnoloogilistest ja rahalistest võimalustest.

Suhe töötamisse on veel üks teema, mis tänapäeva Z-generatsiooni Tšehhovi tegelastega seob. „Kolme õe“ elitaarne noorus imetleb töötegemise idealistlikkust, kuid ei kujuta tegelikult ette, mida töötamine endast kujutab. Tahetakse midagi tahtmise pärast, sealjuures pettutakse oma unistuste vastamatuses tegelikkusele. Irina on selle hea näide varastes 20ndates noorest, kes vaatamata oma väidetavale tööarmastusele ühel hetkel õdedele pisarsilmil tunnistab: „Ma olen 23-aastane ja sellest töötamisest puruväsinud!“. Muidugi mõjub see kohutavalt irooniliselt. 

Teine teema on lootus Moskvasse kolimisest, mis õdede vaimu üleval hoiab. Moskva on mõistagi sümbol ja lootust paremast homsest, tegelikkuses tegelastele endalegi seletamatuks kinnisideeks saanud väljapääs oma olukorrast. Tragikoomilisel kombel pole lõpuks sellestki midagi, kui Moskvasse ei saada. Riburada lepivad õed oma saatusega, isegi kui see tähendab unistuste purunemist. Mõnevõrra elutervet irooniat on lõpustseeniski, kus vaatamata sellele, et mitte miski pole tegelikult hästi ega läinud soovitu kohaselt, suudetakse täiesti elujaatavalt mured kuradile saata ja parema lootuses muretult end vabaks tantsida. See lõppakord toob aga kõverpeeglina tänapäeva pinnapealsuse kõrval esile ühe ellujäämises vajaliku omaduse, milleks on oskus elu mitte liiga tõsiselt võtta. Sellepärast ei jää etenduse lõpust kummitama ka raskus ega äng, vaid selline mõnus minnalaskmise tunne, et saab mis saab, lõpuks ikka midagi saama peab ja miks mitte üks väikene pidu selle raskuse raviks.

Teater Must Kast "Kolm Õde"
Esietendus 4.03.2022, nähtud etendus 5.03.2022
Mängupaik: Genialistide Klubi
Autor: Anton Tšehhov
Lavastaja: Ingomar Vihmar (Endla Teater)
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskujundaja: Karolin Tamm
Produtsent: Merilyn Elget
Turundus ja otsemüük: Heli Anni
Laval Laura Niils, Birgit Landberg, Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru, Liina Guerrero, Rauno Polman, Kristjan Lüüs, Karl Edgar Tammi, Robert Saaremäe, Kaarel Targo

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Rakvere Teater "Rosmersholm"

Ainus, mida kooliajal loetud Ibsenist mäletan, on hämarus ja naised. Näivast paratamatusest lahti haakuda püüdvad naised. Ja lõpud, mis pole õnnelikud. See kõik tuli mulle meelde nüüd selle väljast väikese, kuid seest labürintliku Rakvere teatrimaja saalis “Rosmersholmi” teises vaatuses, kus preili West moondudes oma naiseliku hinge sügavusi alasti kooris. “Vau, kuidas ma seda ette ei suutnud näha,” jõudsin imestada.  Näidendi keskmes on tegelased pastor Johannes Rosmer, kelle naine end aasta tagasi ära tappis, ning naise sõbranna preili Rebekka West, kes siiani pastori juures elab. Aasta jooksul on Rebekkast ja Johannesest saanud mõttekaaslased ning kui viimane oma reformistlikud ideed avalikustab, saab ta kogukonnalt palju jõulist halvakspanu. Paralleelselt ühiskondliku ebasoosingu süvenemisega saavad selgemaks Rebekka-Johannese omavahelised suhted ja preili paljastab lõpuks oma tegeliku olemuse.  "Rosmersholm" on taas üks selline lavastus, mille kaks vaatust erinesid teine