Miks ma pole nii ammu kirjutanud? Sest teater on jäänud kaugeks, nii füüsiliselt kui vaimselt. Neid kohtumisi on olnud hulga vähem ja kõik neist pole meeldegi jäänud, veel vähem kutsunud hiljem tagasi mõtlema. Ometi on jäänud mingi soov ikkagi edasi otsida, küll harvem, aga siiski. Otsida teatrist seda miskit, mis kõnetaks, puudutaks ja tooks naeratuse äratundmisest näole.
Renate Keerdi lavastusi olen natuke varemgi näinud, kuid mitte sellises koguses, et tekiksid kogu tema loomingu osas seosed. Sõnalavastuste vahele on samas väga värskendav aeg-ajalt üks kõrvalepõige teha. Eile see siis juhtus. "Lood" Tartu Uue Teatri laval Draama Teatrifestivalil.
Vabaks laskmine. Mäng. Füüsilisest sooritusest tekkiv pingutus, kaasaelamine ja rammestus. Piiride avardumine. Argise funktsioonidest lahti laskmine. Lapseliku maailma võit täiskasvanulikkuse üle.
Selles oli rohkem sõnu kui ma eelnevatest mäletasin. Sõnamängud ja teineteise käsutamised. See verbaalsest suhtlemisest tekkinud trots aga hajus kohe kui asuti tegutsema teineteisega koos meeskonnana. Soorituse hetkest alates muutus näitleja lavastuse tööriistaks, kelle kehast sõltus nendes stseenides kogu õnnestumine. Lavale oleks justkui sirutunud lavastajast mustkunstniku käsi, kes kogu kellavärki viimse täiuslikkuseni püüdnuks vormida. Ometi mõned vinüülplaadid langevad teineteisele lennutamise käigus ja osad teibirullid takerduvad jalgadesse. Aga nii see peabki olema ja see ei takista täiuslikkuse poole liikumist. Ka (isegi kui lavastatud, mis siis) prooviprotsess on toodud etenduses publiku ette. Võib aimata ideede tekkimise järjekorda ja loomingulise plahvatuse tekkimise eelduseid.
Ühevaatuseline etendus jagunebki mõtteliselt kaheks, kus esimeses pooles saavad nähtavaks katsetused, omavaheliste võimusuhete paika panemine, mäng ja otsing, mis kulmineerub tõsise töö tegemiseni etenduse teises mõttelises osas, kus võib näha keskendunud tegutsemist ja oma eesmärgi leidmist. Nii moodustub tervik, mis mingil mõttetasandil võib tunduda kui kaks eraldi teost.
Ma arvan, et "Lood" suudab pakkuda midagi igaühele. Kas või hetkelise siira naeratuse lihtsuse võlust. Juba selle nimel tasub end saali istuma seada. Igal juhul.
Neile, kes Renate Keerdi loomingut varem näinud pole, minge vaatama! Pole mõtet etenduse sisu ümber jutustada, see pigem raskendaks vastuvõttu, luues mingid eeldused ja võttes ära avastamisrõõmu.
Kommentaarid
Postita kommentaar