Otse põhisisu juurde

Tartu Uus Teater "Lood"

 Miks ma pole nii ammu kirjutanud? Sest teater on jäänud kaugeks, nii füüsiliselt kui vaimselt. Neid kohtumisi on olnud hulga vähem ja kõik neist pole meeldegi jäänud, veel vähem kutsunud hiljem tagasi mõtlema. Ometi on jäänud mingi soov ikkagi edasi otsida, küll harvem, aga siiski. Otsida teatrist seda miskit, mis kõnetaks, puudutaks ja tooks naeratuse äratundmisest näole. 

Renate Keerdi lavastusi olen natuke varemgi näinud, kuid mitte sellises koguses, et tekiksid kogu tema loomingu osas seosed. Sõnalavastuste vahele on samas väga värskendav aeg-ajalt üks kõrvalepõige teha. Eile see siis juhtus. "Lood" Tartu Uue Teatri laval Draama Teatrifestivalil. 

Vabaks laskmine. Mäng. Füüsilisest sooritusest tekkiv pingutus, kaasaelamine ja rammestus. Piiride avardumine. Argise funktsioonidest lahti laskmine. Lapseliku maailma võit täiskasvanulikkuse üle. 

Selles oli rohkem sõnu kui ma eelnevatest mäletasin. Sõnamängud ja teineteise käsutamised. See verbaalsest suhtlemisest tekkinud trots aga hajus kohe kui asuti tegutsema teineteisega koos meeskonnana. Soorituse hetkest alates muutus näitleja lavastuse tööriistaks, kelle kehast sõltus nendes stseenides kogu õnnestumine. Lavale oleks justkui sirutunud lavastajast mustkunstniku käsi, kes kogu kellavärki viimse täiuslikkuseni püüdnuks vormida. Ometi mõned vinüülplaadid langevad teineteisele lennutamise käigus ja osad teibirullid takerduvad jalgadesse. Aga nii see peabki olema ja see ei takista täiuslikkuse poole liikumist. Ka (isegi kui lavastatud, mis siis) prooviprotsess on toodud etenduses publiku ette. Võib aimata ideede tekkimise järjekorda ja loomingulise plahvatuse tekkimise eelduseid. 

Ühevaatuseline etendus jagunebki mõtteliselt kaheks, kus esimeses pooles saavad nähtavaks katsetused, omavaheliste võimusuhete paika panemine, mäng ja otsing, mis kulmineerub tõsise töö tegemiseni etenduse teises mõttelises osas, kus võib näha keskendunud tegutsemist ja oma eesmärgi leidmist. Nii moodustub tervik, mis mingil mõttetasandil võib tunduda kui kaks eraldi teost. 

Ma arvan, et "Lood" suudab pakkuda midagi igaühele. Kas või hetkelise siira naeratuse lihtsuse võlust. Juba selle nimel tasub end saali istuma seada. Igal juhul.

Neile, kes Renate Keerdi loomingut varem näinud pole, minge vaatama! Pole mõtet etenduse sisu ümber jutustada, see pigem raskendaks vastuvõttu, luues mingid eeldused ja võttes ära avastamisrõõmu. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Teater Must Kast "Kolm õde"

Teater Must Kast on teinud oma asja Tartu Genialistide Klubis juba 2014. aasta kevadest saadik ehk pea kaheksa aastat. Portfoolio on tänaseks üsna mitmekesine. Väikese teatri mängukavast leiab nii lastelavastusi, muusikale, rahvuslikke mütoloogiaid, päevakajalisi monolavastusi, omadramaturgiat ja klassika tõlgendust. Kunagi kirjutasin, et Must Kast on nii mitmekesine, et on raske leida tema nägu, nüüd nendin, et see laiaprofiililisus ongi talle iseloomulik. Iga kord Musta Kasti lavastust vaadates on selles midagi tuttavlikku ja neile omast, samas suudavad nad iga kord ka üllatada. Selle kaheksa aasta jooksul ei näi, et oldaks väsinud või tüdinud.  Musta Kasti viimane töö, Ingomar Vihmari lavastatud Tšehhovi „Kolm õde“ toob TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennust suure osa laval taas kokku. Teatri senisest 36 lavastusega repertuaarist on valdav enamus lennu enda tegijate poolt lavastatud. Algusaastatel Lennart Peebu käe all, siis edaspidi pigem trupi naiste (Kaija M Kalveti, Birgit La

Rakvere Teater "Rosmersholm"

Ainus, mida kooliajal loetud Ibsenist mäletan, on hämarus ja naised. Näivast paratamatusest lahti haakuda püüdvad naised. Ja lõpud, mis pole õnnelikud. See kõik tuli mulle meelde nüüd selle väljast väikese, kuid seest labürintliku Rakvere teatrimaja saalis “Rosmersholmi” teises vaatuses, kus preili West moondudes oma naiseliku hinge sügavusi alasti kooris. “Vau, kuidas ma seda ette ei suutnud näha,” jõudsin imestada.  Näidendi keskmes on tegelased pastor Johannes Rosmer, kelle naine end aasta tagasi ära tappis, ning naise sõbranna preili Rebekka West, kes siiani pastori juures elab. Aasta jooksul on Rebekkast ja Johannesest saanud mõttekaaslased ning kui viimane oma reformistlikud ideed avalikustab, saab ta kogukonnalt palju jõulist halvakspanu. Paralleelselt ühiskondliku ebasoosingu süvenemisega saavad selgemaks Rebekka-Johannese omavahelised suhted ja preili paljastab lõpuks oma tegeliku olemuse.  "Rosmersholm" on taas üks selline lavastus, mille kaks vaatust erinesid teine